HAMSA - Jumalik lind

Chela peab end ette valmistama tagasiteeks Jumala juurde. See teekond on kitsas jalgrada, kus on kõige parem jätta kogu pagas maha, sest see on täis ihasid ja kiindumusi. Tuleb heita maha ike, mis chela't koormab. Kui chela ütleb endale ikka ja jälle: „Kas ma olen Jumalat väärt?“ Keegi ei ole Jumalat väärt. Ainult tema kõrgeima Armu kaudu võime me saada väärilisteks. Ainult Elav Meister saab tuua selle Armu neile, kes seda otsivad, sest tema on Jumala puhas instrument. Seetõttu peame hoidma oma usku Elavasse Meistrisse ja elama tema juuresolekus nii palju kui võimalik.

Eelajaloolistel aegadel tegi inimene tohutu hüppe loomalikust elust ülespoole, kui tema teadvus arenes. Nüüd annab Jumala vaim inimkonnale võimaluse teha teine, samaväärselt suur samm – Kosmilise Teadvuse suunas. Sellel teisel sammul võib inimene teha suurema vaimse edenemise, kui ta tegi esimese jooksul materiaalses arengus.

Jumal on see, mis on, ja kõik, mis on – seetõttu ei saa talle tegelikult anda mingit muud nime kui poeetiline Jumal. Ta ei ole ei vana ega uus, ei suur ega väike, ei vormiline ega vormitu. Ilma vastanditeta on Ta see, mis ühendab kõik vastandid; Tema tõttu ei saa olla valget ilma mustata ega vormi ilma tühjuseta. Kuid nii nagu meie Teda tunneme, sisaldab meie tunnetus kaht aspekti – seesmist ja välimist. Sisemist nimetatakse Nirgunaks – see tähendab, et Temal ei ole omadusi ning Temast ei saa midagi mõelda ega öelda. Välimist nimetatakse Sagunaks – seda võib käsitleda kui igavest reaalsust, teadvust ja rõõmu. See on osa, mida inimene tunneb ja mäletab pärast Jumalateadvuse seisundi kogemist.

Oma rõõmu tõttu, mis tekib selle seisundi saavutamisest, on Hing võimeline nautima iseennast mängus. Seda mängu nimetatakse Lila'ks ja see on nagu laul ja tants, mis koosnevad helist ja vaikusest, liikumisest ja rahust. Selles mängus kaotab Hing iseenda ja leiab end taas, mängides peitust, millel ei ole algust ega lõppu. See on Hinge vaimse ärkamiserõõm, millest räägivad ortodokssed religioonid. Kuid kui Hing ennast (materiaalsuses elades) kaotab, siis ta unustab, et ta on ainus ja tõeline reaalsus ning mängib, nagu oleks ta olendite ja asjade hulk, mis moodustavad materiaalse maailma. Kui Hing end taas läbi vaimu leiab, meenub talle, et ta on alati olnud see üks ja sama paljude okstega, puutüvi, mille külge erinevad oksad kinnituvad. Vaimse taasleidmise läbi saab Hing aru, et tema ongi see puu. Ta näeb taas, et näiline elude paljusus on alati olnud Maya, illusioon, kunst ja maagiline vägi.

Hinge mäng on nagu draama, milles Hing on nii näitleja kui ka publik. Sisenedes teatrisse teab publik, et näeb näitemängu, sel ajal kui näitleja loob Maya – reaalsuse illusiooni –, mis toob kaasa sügavaid tundeid: rõõmu või hirmu, naeru või pisaraid. Just selles rõõmus ja kurbuses, mida kõik olendid kogevad, on Hing – publikuna – kaasa haaratud omaenese tegevusest kui näitemängust.

Üks Jumala paljudest kujunditest on Hamsa, jumalik lind, kes muneb maailma kujul, mis on muna. Sellele vastab silp „HAM“, mille Jumal välja hingab, paisates galaktikad üle taeva. Silbiga „SA“ hingab Jumal sisse, tõmmates kõik olendid tagasi algsesse ühtsusesse. Silpe „HAM-SA“ võib kuulda ka kui „SA-HAM“ või „SA-AHAM“, mis tähendab: „MINA OLEN SEE“ või „SEE Hing“ – see, mis iga olend tegelikult on. Väljahingamisel kutsutakse Jumalat madalamates maailmades India nimega Brahma – Looja. Hingamise hoidmisel kutsutakse Teda Vishnuks – kõigi nende alumiste maailmade Säilitaja. Sissehingamisel kutsutakse Jumalat Shivaks – Maya, illusiooni, hävitaja.